Võtsin Zonta Pärnu klubi presidendi tööjärje üle Lehte Rebaselt. See oli meie napilt kolme aasta vanuses klubis alles otsingute ja oma koha leidmise aeg. Meie klubi oli ju loodud nagu teisedki taasiseseisvunud Eesti klubid ja ei olnud päris selge, mida meilt oodatakse. Teadsime, et eesmärk oli heategevus ja võtsime ette jõukohased probleemid. Organiseerisime beebipakke Pärnu sünnitusmajale, see esimene kohaliku tähtsusega projekt “Ema ja väikelaps" kestis viis aastat. Toetasime Pärnus tegutsenud iibefondi, andsime pidulikult kätte sünnitunnistusi, saatsime Kihnu kolmikutele abipakke, aitasime Pärnus tööd alustanud Beebikooli, samuti suhkruhaigete ja paljulapseliste perede laste suvelaagrit. Aitasime ka Abhaasiast kodumaale naasnud eestlasi. Toetasime 20. piirkonna projekti, kollase roosi märgi müüki, mille tulu läks narkomaania all kannatavate laste raviks Soomes.
Järgisime heategevust kui üllast põhimõtet, aga võimaldasime ka Zontasse mittekuulujatel teha heategu meie ürituste kaudu. Korraldasime Endlas 1996. aastal vabariigi aastapäeval kontserdi “Laps ja riik", mille tuluga toetasime väikelaste emasid. Kohtusime ümarlauas välisministri, praeguse Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvesega, arutasime rahvusvaheliste sidemete olulisust. Tihenesid sidemed Soome Vantaa ja Helsinki I klubidega, mille liikmed toetasid meie tegevust moraalselt ja materiaalselt. Leidsime sõprusklubid Ameerikas, Uus-Meremaal, Jaapanis. Just nende zontade toetusega võtsin 1996. aasta suvel osa Zonta International kongressist St Lousis ja märkisin Pärnu klubi maailmakaardile. Seejärel avanes võimalus osaleda ka 2000. aastal Pariisis kongressil.
Minu presidendiks olemise esimesel perioodil alustasime Helsinki I klubi eeskujul heategevuskontsertidega Pärnu raekojas ja toetasime andekate lastega seotud projekte. Kokku seitsme kontserdi korraldamine oli väga hea kogemus. Aastal 2000 alustasime projekti “Andekas laps", mis on jäänud klubi eelistuseks. Lisaks kirjutati minu presidendi-aastatel projekte, et taotleda edukatele noortele stipendiumi välismaal õppimiseks või teha peakorterile Chicagos uurimustööd võrdõiguslikkusest, mis oli Eesti ühiskonnas täiesti uudne nagu perevägivalla teemagi. Kohalikus elus oli mulle kui Zonta klubi presidendile tippsündmus kutse vastuvõtule, mille korraldasid Pärnus viibides Norra kuningas Harold V ja kuninganna Sonja.
Zontas oldud aastatega on saanud selgeks: meis kõigis on jõudu midagi teha. Selle jõu ammutame eneseusust ja veendumusest, et meie tegevus on õige ja ühiskonda edasiviiv.
Sarmite Tammekivi 1996-1998 and 2000-2002
I became the president after Lehte Rebane. Then our club, being barely 3 years old, was trying to find the own way and place. Our club had been established like other clubs in the re-independent Estonia and it was not exactly clear what was expected from us. We were aware that the aim is charity and dealt with feasible problems. We organised baby-packages to Pärnu Maternity Hospital and this project of local importance “Mother and baby" lasted for five years.
We considered charity to be a noble principle, but also let the others, not members of the club, to do good by means of our activities. In 1996, to celebrate the anniversary of Estonian Republic and to support women with young children, we organised the concert “Child and State" in Endla Theatre. At the round table meeting was the Minister of Foreign Affairs Toomas Hendrik Ilves, now the President of Estonia and the discussion was about the importance of international connections. Our connections between Vantaa and the 1st Helsinki Club in Finland tightened and the members of these clubs supported our actions morally and financially. We found twinning clubs in America, New Zealand, Japan. With their financial support I took part in the Convention in St.Louis and marked Pärnu Club on the global map. Afterwards I had an opportunity to participate at the Paris Convention in 2000.
The local project “Talented child" started in 2000 and has been the priority since then. We organised grants to enable young people to study abroad. In local life, the top event for me as a president of the club was an invitation to the reception of King Harold V and Queen Sonja of Norway. I have understood during the years in Zonta: we all have strength to do something. We derive this strength from self-reliance and certainty that our activities are right and advancing the society
