Malle-Mari Lauk, disainer-ruumikujundaja
Klubi liige 1993-1998, kutsus Hiie Martinson
Kogemus: raha on vähe, armastust palju.
Hiie Martinson pani klubile aluse. Ta oli Pärnus Naisliidu esimees ja mina olin temaga seotud Maarjakodu kaudu, tegin seal tööd, olin sage külaline laste juures. Tegin kujundusi ja Hiie aitas mul maailmapilti laiendada. Kui ta soomlaste ärgitusel Zonta-mõttele tuli, olime õhku ja indu täis, et saab natukene maailma parandada ja seda laste kaudu teha oli kõige püham, lähedasem. Hakkasime koos käima, põhikiri sai tehtud. Milvi Maamees tegi kirjatööd, Ülle Pikma oli esimene president.
Võtsime ette beebipakkide tegemise: lutipudeleid, mähmeid, kõike oli vaja. Tollal saadeti humanitaarabi, selles tuhnisime päevade viisi hilisöödeni. Mina kaunistasin pakid, kirjutasin kaardid ja Luule Luuse luuletas. Käisin pikka aega Zonta klubi nimel õnnitlemas vanemaid, kelle lapsed said sünnitunnistuse perekonnaseisuosakonnas. Korraldasime reakoja saalis kontserte. Maarika Pärk tegi beebikooli, korjasime neile raha väikeste toolide ostmiseks. Asutasime iibefondi, paari-kolme inimesega. Registreerisime selle äriregistris, mina tegin logo. Tegutsesime Zontaga käsikäes, sest eesmärk oli üks ja inimesed samad. Jõulude eel valmistasime 50 paki ümber, mis sünnitusmajja sai viidud.
Meie, kes me alguses klubisse kokku tulime, olime tavalised töölkäijad naised, keskealised, kellel olid kodus pered. Olime paljuski ühe pulga peal, keegi ei ajanud meist äri, ei olnud firmajuht - olime hästi sarnases seisukorras. Soomlased maksid meie eest liikmemaksu ja nõudsid, et klubis peab olema 22 liiget. Aga koosolekutel ja üritustel käis 10-12, maksimum 15 liiget, nimekirjas meid oli 22 ja meil tekkis surnud hingede probleem. Meie viieteistkümnekesi tegime ära selle töö ja kui oli viimane minut käes, oli meid 4-5, kes kogu koorma enda peale võtsid. Ene Tohv oli alati see, kes meile suupistelaua valmistas.
Mina olin üks esimesi, kes ära tuli, aga enne tõin enda asemele klubisse Maire Niguli, nii et - Maire on minu tehtud.
Luule Luuse, kunstnik ja luuletaja.
Klubi liige 1993 - 1999, kutsus Ülle Pikma.
Kogemus: hea organiseerimine toetab tegusaid ettevõtmisi.
Klubi laekuri ülesande sain siis, kui Lehte Rebane valiti presidendiks. Tema oli arst, osakonna juhataja, olmuselt juba väga täpne ja konkreetne kõikides asjades ja kuna mina töötasin teatris kassapidajana, siis oli mul võimalik hoida ka klubi dokumentatsiooni seal rahakapis.
Kui tuli presidendiks Sarmite Tammekivi, paluti, et jääksin edasi klubi laekuriks ja raamatupidajaks. Hoidsin dokumentatsiooni korras, rahadest oli ülevaade sendi pealt.
Esialgu võimaldasid soomlased meie klubile natukene raha heategevusürituste korraldamiseks, hiljem oli vaja ise toimetada. Piirkonna reise finantseerisid ka esialgu soomlased. Lehte Rebasega käisime Kouvolas konverentsil: tema võttis mind kaasa, ütles, et premeerib mind selle eest, et ma nii tublisti olen aidanud ja kõike teinud.
Esialgu me ei teadnud, mis on Zonta. Hiie Martinsonil oli kontakt soomlastega, nemad pakkusid mõtte luua Eesti suurematesse linnadesse ülemaailmse naisorganisatsiooni klubid ja hakkasime sellest kinni. Ega me ei teadnud, et see on rikaste naiste organisatsioon, aga just majanduslikud põhjused olid need, mis meid lõpuks klubist välja viisid. Mina jäin pensionile. Aga kui klubi oli loodud, käisime esialgu koos tugikodus “Oliver", sest meie president Ülle Pikma töötas seal. Hiljem saime kasutada Endla teatri direktori Ain Roosti kabinetti, sest mina ju töötasin seal ja kõik meie paberid olid käepärast.
Tagantjärgi mõtlen, et Zonta-aeg oli minu elus põnev periood. Põnevaks tegi see, et organiseerisime üritusi, püüdsime kõike ilusasti teha. Mina aitasin kunstikaartidega, nende müügist saadud rahaga toetasin klubi üritusi. Kes sellel ajal olid Zontas, nendega olin väga lähedastes suhetes. Nendega, kes hiljem tulid, suhtleme põgusalt.
The founders of Pärnu Zonta Club recalled the memories of the first years
Malle-Mari Lauk, a designer
The member of Pärnu Zonta Club 1993-1997, invited by Hiie Martinson.
Experience: lack of means but a lot of love.
Hike was the founder of the club, she was the chairwoman of the Union of Women and I was connected with her in Maarjakodu. I worked there and I was a frequent guest there. When Zonta movement was introduced to us, we were all exited by the possibility to improve our world. Mrs. Ülle Pikma was the first president, Mrs. Milvi Maamees a secretary. Our first action was to compile necessities for newborn babies at the maternity department of Pärnu Hospital. We also included a greeting card with a very special wish to young mothers and their babies. We took part in sorting out, delivering and distributing charity parcels received from Finland. We organized charity concerts in the Town Hall, congratulated parents on receiving the birth certificates of their babies on behalf of Pärnu Zonta Club, provided Baby School with furniture, took part in the fund of growth of population (I created the logo).
Luule Luuse, an artist and a poetess
The member of Pärnu Club 1993-1999, invited by Ülle Pikma.
Experince: a good arrangement supports energetic activities.
I became a treasurer, when Mrs. Lehte Rebane was nominated the president of the club. As she was a doctor, the head of the department, she was very accurate and responsible. About our activities. I worked as a cashier at the drama theatre and it was possible to keep money and documents in a safe.
In continued the work of a treasurer when Mrs. Sarmite Tammekivi was assigned president of Pärnu Zonta Club.
Lehte Rebane and I attended the conference in Kouvala in Finland. It was a special award for my achievements as a Zontian. Unfortunately, I had to withdraw from Zonta Club due to financial reasons.
My contributions to Zonta Club were my own handmade postcards and assistance in selling at charity fairs.
To sum up the years spent in Zonta - these were the most important in my life. Special thanks to these people who were especially close during my Zontian years. 
