Pärnu klubi lugu algas ajal, mil olin laste varjupaiga “Oliver" juhataja ja Hiie Martinson tuli otsejoones minu juurde jutuga, et vaat, selline tore ettevõtmine nagu Zonta on päevakorral. Hiie tegeles Maarjakoduga ja meil oli arusaam, et see on heategevus ja võimalus on mõlemale tugikodule saada rahalist abi.
Ristiemad Soomest hakkasid siin käima, nende põhiülesanne oli Zonta klubi loomine Pärnus ja inimeste leidmine sinna. Kokku pidi saama 20 liiget.

Piirkonna avapeoks valmistudes tekkis küsimus: kes hakkab presidendiks. Hiie oli hõivatud Naisliiduga, mina olin energiat täis noor inimene ja nii saingi selle kohustuse. See oli Eesti taasiseseisvumise järgne põnev aeg, uusi asju tuli palju ja Zonta klubi loominegi tuli uudishimust: et oh, mis see on, teeme ära!
Esimene ehmatus tuli siis, kui käisin zontade kutsel Soomes ja ööbisin ühe advokaadi kodus. Mina endise Nõukogude Liidu kodanikuna polnud näinudki sellist elamist nagu seal. Ja siis sain aru, et zontad on väga rikkad prouad, kes ise oma taskust esiteks finantseerivad ja alles siis aitavad korraldada heategevusüritusi.
Tagasi kodus, rääkisin oma naistele, et teate ka, kuhu me oleme sattunud. Seejärel tahtsime esimese hooga Zontast välja astuda, aga enam ei saanud. Soome naised ütlesid, et pole midagi ja maksid kaks esimest aastat meie eest liikmemaksu, siis pidi klubi ise toimetama.

Esimene piirkonna kampaania, mille kaasa tegime, oli Zonta vihmavarjude müümine, tükihind oli mäletamise järgi 15 krooni, mis oli 1993. aastal väga suur raha. Aga meil endal oli klubi siseselt väga tore, kokku said erinevate valdkondade esindajad. Koosolekuid pidasime “Oliveris", sest mina ja Ülle Laursoo töötasime seal. Minu enda jaoks ongi kõige rikkam kogemus need inimesed. See, kuidas me nendega koos olime, ürirtusi korraldasime, abilisi ja toetust leidsime.


Ülle Pikma 1993-1994

The story of Pärnu Club started, when I was the head of children's shelter “Oliver" and Hiie Martinson came straight to me with the great idea of Zonta. Hiie was involved in the work of Maarjakodu and we thought about this as charity work and a possibility to find financial support to both enterprises. Godmothers from Finland started to visit us, their main task was forming a Zonta Club in Pärnu and finding people. There had to be at least 20 members.
During the preparations for the district opening party arouse a question: who would be the president? Hiie was busy with Naisliit (Union of Women), and I, being a young person full of energy, became the president. It was interesting time just after Estonia regained its independence, there were many new things, and creating a Zonta Club was also caused by curiosity - what a problem, let's do it!

The first fright was, when I visited Finnish Zontians and stayed at a lawyer's home. As a citizen of former Soviet Union I had never seen life like that. Then I understood, that Zontians are very rich ladies who at first finance from their own pocket and then help to organise charity activities. Back at home I told my women - could you imagine what we have gone into. The first thought was to resign, but it was not possible. The Finnish women calmed us down and paid our membership fees for the first two years, and then the club had to carry on its own.

Personally, for me, the richest experience is the people. Being together, organising activities, found helpers and support.