Mina olin 1989. aastal asutatud Pärnu Naisliidu esinaine ja Eesti Naisliidu juhatuse liige. Mingil ajal oli juhatuses juttu Tallinna Zonta klubist. Võtsin nendega ühendust ja ütlesin, et tahame Pärnusse ka sellise klubi moodustada. See oli ju 1990. aastate algus, taasärkamise aeg ja tahtmine oli teha kohe midagi uut, huvitavat.
Hakkasin Pärnus inimesi otsima, keda klubisse kutsuda. Tallinn kutsus oma juhatuse koosolekule, et klubist põhjalikumat aimu saada. Saatsin sinna varjupaiga “Oliver" juhataja Ülle Pikma, tundsin teda oma töö kaudu ja tema valisime ka Zonta Pärnu klubi esimeseks presidendiks.
Kutsusime Zontasse mitu naist, kes olid seotud Naisliiduga. Otsisin üles Taimi Vilgase, tema töötas linnavalitsuse rahandusosakonnas ja oli mulle silma jäänud tegusa naisena. Taimi nõustus klubisse tulema, seejärel kutsusime Sarmite Tammekivi. Ene Tohvi teadsin Naisliidu kaudu, sest ta aitas meil muretseda lastekodule tasuta jäätist. Ly Rebbas oli Naisliidus ja nii jõudsime tuttavaid ja teada naisi pidi asutamiskoosolekuni. Pidasime selle minu töö juures, Maarjakodus, 13. veebruaril 1993. aastal. Liikmeid oli esimesel aruandeaastal 21, vahetus kaks ja liikmemaksu tasusid esimesel paaril aastal meie Soome ristiemad Vaasa V klubist.
Teadsime Zonta põhimõtetest, et see on heategevusega tegelev organisatsioon ja lähtusime sellest. Hakkasime toetama lapsi, sünnitusmajale beebipakke tegema, raekojas kontserte korraldama, et raha teenida järgmiste heategevusprojektide jaoks. Ühel aastal küpsetasime pannkooke, müüsime neid meesteklubi üritusel.
Aga 1990. aastate lõpus muutus majanduslik olukord selliseks, et paljud klubi liikmed ei jõudnud enam liikmemaksu maksta. Teadsime, et Soomes on see rikaste prouade klubi, aga Eestis ei olnud selliseid kusagilt võtta. Klubisse tulid need, kes tahtsid midagi teistele kasulikku teha. Aga Zonta klubis meile meeldis ja see on kõikidele tollastele liikmetele mäletamisväärne aeg.
Hiie Martinson
Lapsinvaliidide tugikodu Maarja asutaja ja juhataja, Pärnu linna Vapimärgi omanik
Hiie Martinson collected the Pärnu women into Zonta clubThe founder and manager of the “Maarja" support home for children with disabilities, owner of honorary sign of Pärnu City Arms.
I was the chairman Pärnu and the member of the board of Estonian Association of Women. There was a time we discussed the matters of Tallinn Zonta Club therefore I contacted them and let them know of our wish to organise a club in Pärnu also. It was the early 1990-is, time of the new awakening and desires to do something new and interesting. In Pärnu I started to look for people to invite along. Tallinn club also invited me to a meeting in order to give the practical overlook of the work. Mrs. Ülle Pikma, the manager of “Oliver" Pärnu hospice for children, was asked to meet with colleagues in Tallinn, as I knew her earlier by professional contacts. Mrs. Pikma became the first president of Pärnu Zonta Club.
We invited the ladies connected with the wok of Association of Women; I traced Mrs. Taimi Vilgas from the financial department of Pärnu City Government, as I have noticed her as an energetic person. Taimi agreed to join the club. Then Mrs. Sarmite Tammekivi and Mrs. Ene Tohv followed (I knew the further through earlier contacts from Association of Women as an helping hand with the matters of organising free ice cream for the orphanage). Mrs. Ly Rebbas was also involved with the matters of Association of Women and so we reached the founding meeting of Pärnu Zonta Club on February 13th 1993. There were 21 members of the club at our first year of activity, two of who changed and the member fees were sponsored by our Finnish godmothers from Vaasa V Club.
We knew of the principals of Zonta activities for it is based on charity work. We started to raise funds for children, baby- parcels for nurseries, organise concerts at Town Hall. One year we even made pancakes and sold them on the event of Association of Men. But by the end of the 1990-is, the economical situation had changed; some of our members could not afford to pay the member fee any more. But we loved the time we worked together and we find are only kind words to recall the beautiful era.
